Pikalt ei viitsi kirjutada, niiet panen kirja vaid mulle olulisemad asjad =)

Osalesin mudamaadluses. Järve ääres oli ümmargune sinine täispuhutav bassein, mis oli muda täis. Mina maadlesin   endast kolm aastat vanema Lauraga. Kahjuks kaotasin, aga tore oli sellegipoolest. Lõpuks olime mõlemad parajad mudakollid, aga õnneks oli järv sealsamas ja sai kohe vette karata.

Võitsime köieveo!!!!! Kokku 40 rühma ja me olime neist kõigist tugevamad! Finaalis oli küll vastane päris tugev, aga siiski vedasime ära :) Siis oli küll hea tunne ja kisa kostus taevani. Olime kõik ikka väga rahul võiduga. Peale võitmist jooksime kogu rühmaga mudavanni juurde, mis ikka veel järvekaldal seisis, ja pidasime täies riides ühe korraliku mudasõja maha. Seejärel värskendasime ja pesime ennast järves.

Raadiomängu finaaliks oli autoralli. Kõik kuus rühma, mis raadiomängu finaalis osalesid, pidid ehitama endale kättesaadavatest vahenditest auto, mille üheks tingimuseks oli, et juht peab sees istuma ja ei tohi ise liikuda. Lisaks kiirusele luges ka stiil, s.t et auto pidi ilus ja äge välja nägema. Meie auto koosnes siis puupingist, millele teipisime külge papist esi- ja taguotsa ja suured rattad. Lisasime värvilisest paberist lilli ja muid asju. Ka valge esituli ja punane tagatuli olid olemas – taskulambid :) Ahjaa, üheks lisatingimuseks oli ka see, et terve võidusõidu aeg peab autos muusika (ehk raadio) mängima. Meie autojuhiks oli Triinu, kes sai koti, millel kõlarid sisse ehitatud. Muusika juhtmega taha ja oligi üliäge raadio olemas. Kiiruses jäime teisele kohale, stiili osas ei teagi. Kahjuks raadiomängu eest rühmadele lisapunkte ei antud.

Mina isiklikult olen ülirahul kokkutulekuga! Megalahe oli!

Esimene malevakogemus käes :) Üliäge oli! Inimesed ja koht ja kõik oli nii supper kui üldse olla sai. Elasime Pidula mõisa lähedal Rauno talus. Kirjutasin maleva jooksul ka igast päevast väikese kokkuvõtte, aga kui siia hakkaksin neid kirjutama, tuleks see jutt natuke liiga pikk. Niisiis kirjutaksin üles meeldejäävamad kogemused.

Esimene nädal möödus võsahunnikute all. Priit – kohalik “naljavend” – käis oma mootorsaega ringi ka lasi mõisa ümbritseva kivimüüri äärest võsa maha, mida me tüdrukutega siis hunnikutesse tassisime. Alguses polnud tööl nii väga vigagi, aga kolmas-neljas päev olid küll sellised, et “kas ma ikka pean seda oksa tõstma!?”

Reedel olime Vesa Lappalaineni poolt matustele kutsutud. Nimelt oli mõisahoovist välja kaevatud kaheksa tundmatu sõduri maised jäänused, mis kirikuaeda ümber maeti. Matus oli päris tüütu, sest õigeusu (preester?) luges ja laulis kohutavalt kaua oma palvet. Sama päeva õhtul käisime ka Sepo juures ratsutamas. Mina sain sõita tumepruuni hobusega. Ülimõnus oli =) Proovisin ka poolistakus galoppi nagu Manzu&Marru Laurale soovitasid ja seal polnudki millelegi pihta saada, see lihtsalt tuli. Õhtul mängisime veel pudelimängu. Aitäh Pelludele – lusikatäis kaneeli maitses tõesti väga hästi =)

Nädalavahetus möödus mitte kuigi põnevalt. Pühapäev oli igatahes huvitavam kui laupäev, sest käisime umbes 9 km pikkusel matkal randa ja tagasi. Kristin ja Triinu said õhtul loosi tahtel veel ratsutama minna, meie mängisime samal ajal igasugu mänge – Kuldvillakut, suck and blow-d jms. Ahjaa, öösel korraldasid Mellu&Gellu meile köögi laua peal disko, tõestamaks meile, et nad tõepoolest oskavad puki peale tantsida xD Disko jätkus bussipeatuses ööklubi “Priit”. Mina sinna minna ei tahtnud nagu ka Ott, Kristin, Keity ja Karl, sest järgmine päev pidi siiski tööpäev olema.

Teine töönädal algas ka võsatassimisega, aga seda vaid esimeseks päevaks. Teisipäeval suundusime tüdrukutega Uustallu, kus me puid riita ladusime. Seal saime  ka maitsta vadakut (hapuka ja väga tugeva maitsega vedelik, mis jääb juustutegemisets üle) ja lambapiima. Järgneval päeval käisime Uustalus vaid mina, Kristin ja Keity. Rohisime peete ja viltisime ja jõime veel lambapiima. Hästi toredad inimesed olid seal. Peale tööd korraldati meile meie ülitoredate rühmajuhtide poolt veesõda. Saime läbimärjaks. Mellu ja Gellu hoidsid ise küll mängust eemale, kuid ega nemadki siis niisama seisma saanud jääda, kui me neid pritsisime – Gerlin võttis lausa 5-liitrise tünniga vett =) Kolmapäeval töötasime kolmekesi jälle Uustalus. Rohisime jälle peete. Saime ka imearmsat lambatüdrukut Tutit lutipudelist toita ja nende oma loodusrajaga tutvuda. Õhtul valisime ka pulmategelased ära.

Neljapäeval peale tööd tegime natuke heina, et see meie kuulsa Priidu traktoriga Pidula Forelli väikeloomadele ja kitsedele söögiks viia. Meie väike MAlgatus või nii :) Seal saime ka kanuudega sõita ja võllkiigega kiikumist proovida. Neljapäeval toimusid ka meie poissmeeste ja tüdrukute õhtud. Algul käisid tüdrukud saunas, pärast poisid. Tegime ka meeste ja naiste kohta küsimusi, mida siis üksteiselt küsisime. Tüdrukute pool võitis ühe punktiga =)

Reedel töölt koju jõudes algas metsik pulmadeks ettevalmistumine. Laenasin Krissult armsa heleroosa kleidi – olin pruutneitsi. Üldse olid meie pulmategelased väga “huvitavad”. Meil oli näiteks Tourette’i sündroomiga vanaema ja sõjaväelasest pruudi isa Herbert koos naise Liidiaga ja nohikust peigmehe isa Ants koos naisega, kelle nime ma enam ei mäleta. Lisaks oli veel palju naljakaid tegelasi. Pulmad olid väga vahvad, meiega liitusid ka “kuumad kiviladujad” Kaspasr ja Riho pluss tööandja Ain ja naljamees Priit. Mängisime seal ka meie kuulsat “vägistamis”mängu. Selle nime pani mängule vist Triinu?

Malev lõppes suure koristuse ja asjade pakkimisega. Lisaks saime Danieli a.k.a Dante-killeri selja peale musta markeriga igasugust jama kirjutada-joonistada. Meile järgi tulnud bussi juht tegi meist ka grupipildi, mis jutu alguses on. Tagasisõit kulges lõbusalt, eriti peale Ranna Rantšo rühma pealevõtmist, mil demonstreerisime bussi tagaotsas oma geniaalset punk-laulu, mida Gerlin kõige osavamalt esitas :) Hüvastijätt oli kurb, aga näeme taas juba teisipäeval Liisu juures, teeme seal oma laulu, lippu ja muid asju, mida valmis ei jõudnud teha. Kokkuvõtteks võin öelda – MALEV OLI MEGALAHE!!! Oleks tahtnud teie kõigiga seal kauemgi olla!

Täna oli õues üle kolmekümne kraadi – varjus 31 kraadi. Lämmatavalt palav ilm. Päeval käisime Lauraga noortemaailmas teksasid vaatamas mulle. Varsti tuli issi koju ja sõidutas meid Stroomi randa. Seal me polnudki see aasta veel käinud. Vesi oli ka kohutavalt soe. Kalda ääres oli lausa nii soe, nagu kodus kraani all käsi pestes :))) Vetikaid oli jube palju vees. Kahjuks on nii, et vetikad levivadki paremini just soojas vees. Siiski ujusime seal tükk aega. Väga mõnus oli. Pärast ostsime veel pehmet jäätist. Otsisime bussipeatust. Kuna sealkandis olid mingid teeremondid käimas, oli peatus teise kohta ümber tõstetud. Lõpuks jõudsime koju. Homseks lubatakse sama sooja ilma, kui mitte soojemat. Selle aasta suvi ikka rokib.

Päikest ;)

Esmaspäeval kell üheksa hommikul asutasime Lauraga end teele, et sõita “Juku”-nimelise laevukesega Aegna saarele. Plaanis oli sinna kaheks ööks jääda ja kolmapäeval päevase laevaga tagasi tulla. Eelnevalt olime juba kaardi pealt endale laagriplatsi välja valinud. Jalutasime sinna oma hiiglalike kottidega, mille peamiseks täiteks oli söök. Muidugi mahtus sinna veel magamismatt, magamiskott ja paar riietuseset. Esimese asjana muidugi – ujuma. Algul ei tõotanud rand endast midagi, sest madalamas vees oli palju kive ja vetikaid. Kaugemal oli aga ilus liivane põhi. Üldiselt ma ei hakka punkti pealt kirjeldama, mis me seal tegime, jäädvustan vaid olulisemad asjad.

Saime tuttavaks saare laagriplatside hooldajaga. Ta tuli meie laagriplatsi koristama ja leidis meid eest. Rääkisime siis natuke juttu, ta küsis kui kauaks me jääda kavatseme jne. Esialgu ta arvas, et me oleme mingi mehe lapsed, kes mere peal kaatriga ringi tiirutas. Kes hakkaks kell pool üksteist õhtul asju kokku pakkima, telki osadena kaenlasse võtma ja sadamasse minema, et seal ööbida? Muidugi mina ja Laura. Sadamas oli räigelt sääski. Jube oli telki püsti panna, iga liigutuse järel pidi pool minutit kätega vehkima. Olime rahul, kui telki sisse ja sääskedest rahu saime. Kuna olime  telgi kiiruga püsti pannud, et kähku sääskede eest peitu pugeda, ei pannud me telgile pealmist katet, arvates, et öö tuleb kuiv. Muidugi ei tulnud. Kell 1:40 ärkasin selle peale, kui Laura mind togis ja telgilaest vihmapiisku langes. Kähku õue, telgikate peale, sisse tagasi. Vähemalt sääski polnud piinamas. Me saime matkal ikka korralikult testitud – elasime isegi korraliku äikesetormi üle. Esialgu kükitasime telgis ja kartsime, siis aga tekkis meil pikevarraste teema ja ma seletasin Laurale nende põhimõtet. Igatahes saime palju nalja sellel teemal. Äikest jagus veel hilisemakski, kui telgiga juba sadamas olime. Telk lõi üleni valgeks, kui äike välkus. Lugesin sekundeid ja arvutasin välja, et peamiselt lõi äike meist ligi nelja kilomeetri kaugusel.

Ja täna käisime siis “Eclipse’i” esilinastusel Lauraga. Saali sisenedes jagati meile väikseid kommipakke – seitse kommi sees :D Muidu – film oli päris lahe. Särgita Jacobit oli palju ja – Ode rõõmuks – ka verinoor vampiir Riley. Teatud kohtades plaksutas pool saali – ilmselgelt tõelised Videviku fännid.

Sel aastal oleme kõik jaanipäevaks erinevatesse kohtadesse läinud. Mina Ode ja Annaga ja kamba noortega Vääna-Jõesuusse, Ramses Kristoferi juurde, Laura muugale ja issi Kaja maale.

Käisin siis koos Ode ja Annaga Vääna-Jõesuus. Sinna kogunes veel kamp inimesi, kellega koos me siis jaanipäeva tähistasime. Algul otsisime tükk aega head kohta, kuhu telgid panna. Viimaks leidsimegi. Telke oli kuus. Lõpuks selgus, et neid ei läinudki vaja, sest minu teada olid kõik terve öö üleval. Liha ei saanud me kohe küpsetada, kuigi kõigil olid kõhud megatühjad. Pidime ootama kuni üks inimene veel juurde tuleb, kes grillsüsi toob. Tegime siis naljaka pikliku süsidega täidetud liivasüvendi. Süvendi servade peale ehitasime puidust grillvarrastest risttehnikas “aiad”, kuhu varrastega liha peale toetada. Ma loodan, et oli arusaadav, Igatahes oli meil selline ise tehtud grill :) Millalgi öösel (Kui seda üldse saab ööks nimetada, sest ainuke asi, mis andis märku, et öö on, oli mere kohalt tulev udu) vedas üks tüdruk meid üle silla teisele poole, kus ühed venelased olid disko käima pannud. Diskotasime siis seal natuke. Ahjaa, mina koos kolme tüdruku Ode, Maria ja Liisuga käisime ujumas ka. Eriti külm polnud minu meelest. Ode arvas muidugi vastupidi… Kell pool kuus hommikul hakkasime Ode, Anna ja kolme poisiga bussipeatuse poole minema, et kuuesele bussile jõuda. Tore üllatus oli ka see, et bussijuht alandas meil piletihinda seitsme krooni võrra. Bussis magasin natuke. Koju jõudes magasin ka. Umbes kaks ja pool tundi. Täna öösel tuleb kindlasti hea uni =)

Laupäeval tuli mul idee – minna Lauraga kahekesi kahepäevasele matkale. Rääkisime sellest ka issile, kes muidugi nõus oli. Läbisimegi issi poolt antud “matkaõppe” ja tegime asjade nimekirja.

Eile hommikul ärkasime kell 6:20 üles. Olime muidugi unised. Toppisime siis viimased toiduasjad kottidesse, otsustasime siiski ka lühikesed püksid kaasa võtta ja segasime kokku oma joogid. Viimased asjad pakitud, astusime õue. Kell 7:03 väljus rong Balti jaamast. Sõitu oli umbes tund aega. Rong hilines Aegviitu ligi kümme minutit. Rongilt maha minnes hakkasime siis kaart käes ja kompass kaelas astuma. Esimene kolmandik teest olime Lauraga koguaeg arvamusel, et nüüd oleme küll valel teel. Viimaks aga jõudsime Ännijärve juurde ja olime siiski õigel teel :) Ännijärve juures oli ka meie esimene pikem peatus. Muidugi pidime sealgi ringi kargama, et sääsed meid üleni ära ei sööks.

Teine kolmandik teest oli vist kõige igavam lõik. Muudkui ühesugune metsatee, ei midagi uut. Aegajalt vaatasime kaarti, aga ega sealtki midagi vaadata polnud, sest teede ristumisi oli seal väga vähe. Muudkui vaatasime kella pealt, et kaua veel seda igavat teed kõmpima peame. Ahjaa, mina ei tea, kas esimesel või teisel kolmandikul, aga vahepeal leidis Laura endale ühe toika, mille ta Postiks ristis. Tõmbas teise maa seest välja ja kuulutas, et ta on Edward, tõmbas puu maast välja :)

Kolmas kolmandik oli kindlasti kõige huvitavam. Tee vaheldus koguaeg, kord oli liivatee, kord rohune rada, kord mudane metsatee. Post aitas Laural mööda palki üle mudaaugu minna ja poseeris Lauraga piltidel. See mudaauk võis ka teise kolmandikku jääda, ei mäleta täpselt. Igatahes kohe peale seda tuli Soodla jõgi, mille me ületasime. Nalja saime palju. Laura turnis ka natuke silla peale, et fotokat silla käsipuu peale panna ja et me pilti saaksime teha.

Olime jõudnud liivamägedeni, mida issi meile kaardi peale kodus näitas. Keset liiamägesid tuli meil isu lühikesed püksid jalga panna. Minul olid need juba rongis pikkade pükste alla pandud, aga Laura pidi pükse vahetama. Kui sellega hakkama oli saanud, märkasime, et meist allpool jalutas kamp inimesi ja üks pildistas meid. Kas just meid, aga kaamera tal meie poole suunatud oli. Jätkasime teed, ainult et Laura jättis Posti maha, visates selle laia kaarega põõsasse. Ise kommenteerides, et “tagasiteel korjan ta siit üles.” Ahjaa, vahepeal nägime karujälgi ka. Päris suured olid. Koerajäljed need raudselt olla ei saanud.

Jõudsime siis metsa. Väike jupp tuli ületada laudteel, sest maapind oli üsna soine. Olime jõudnud Linajärveni. Seal oli üks telkimiskohake, aga see jäi kohe matkamistee kõrvale ja seda me ei tahtnud. Kõndisime edasi ja keerasime ühest kohast väiksemale rajale. Seal ootas meid kena puudevaheline plats Pikkjärve kaldal. Ja mis peamine: seal polnud sääski!!! Panime kohe telgi püsti ja “kallasime” kotid tühjaks. Sõime ja tundsime end mõnusalt. Muidugi möödus päev-õhtu lollitades, üksteist filmides ja muid asju tehes. Õhtul telgis pikutades hakkas meil üsna jahe ja keerasime end magamiskotis kägarateks. Olime otsustanud hommikul kell 10 ärgata, et jõuaksime kenasti laagris asjad kokku panna ja 16:26 väljuvale rongile.

Uni läks meil muidugi kell kaheksa ära. Lõdisesime natuke aega telgis kuni lõpuks välja ronisime. Tegime väikest hommikuvõimlemist, et külma naha vahelt ära ajada. Natuke soojem hakkas. Sõime siis viinereid ja leiba ning jõime mitte just parima maitsega rabajärve vett. Tagasitee oli üsna igav. Läks ka veidi aeglasemalt kui tulek, sest olime nii vara ärganud ja plaanitust palju varem laagrist liikuma hakanud. Liikusime aeglasemalt sellepärast, et me kohutavalt vara Aegviitu rongijaama ei jõuaks. Siiski jõudsime sinna kaks tundi enne rongi väljumisaega. Otsisime seal poodi, et midagi süüa osta, kuna olime veits liiga vähe kaasa võtnud. Viimaks ma leidsingi poe ja ostsin meile kaneelirulle ja paki segumahla. Sõime neid muru peal istudes ja varsti saabus rong.

Kolmveerand tundi enne väljumist saime rongi ja passisime seal mõnda aega. Vahepeal käis rongi prügikastist õllepudeleid korjamas mingi vanaätt, kes muudkui pobises “peaasi, et keegi ei näeks”. Me Lauraga pidime naeru kätte ära surema. Kui see ätt siis mööda vahekäiku eemalduma hakkas, pobises ta veel enda ette “Oi, keegi vist märkas.” Täiega naljakas oli. Lõpuks hakkas rong liikuma ja tund aega sõitu ja olimegi Balti jaamas tagasi. Sealt oma valutavate koibadega koju. Kokku marssisime umbes 27 km. matk oli mõnus ja tore, kindlasti teeme veel mõne sellise :)

Eile käisime issi ja Kajaga nende sõbra Jaanuse sünnipäeval. Sünnipäev toimus saunaga parvel Vigala jõel. Jõudsime kuue paiku kohale ja tassisime söögiasjad parve peale. Käisime veel ühte parv-maja vaatamas. Täiega lahe oli, pliit, elekter, kõik särgid-värgid olemas. Hakkasime siis parvega sõitma. Alguses sõime ja ajasime niisama juttu kuni saun soojenes. Kanuu oli ka kaasas, niiet käisime ka kordamööda kanuuga sõitmas. Mina käisin ka. Varsti läksid mehed sauna. Me sõime ja rääkisime juttu ja grillisime. Mehed käisid siis vahepeal saunast ujumas. Issi nende hulgas :) Vaatasin ja mõtlesin, et kas vesi külm ei ole? Kui mehed saunast välja tulid, läksime mina, Kaja ja veel mõned naised sauna. Jube mõnus oli. Esimene kord viskasime veidi liiga palju leili, edasi aga olime ettevaatlikumad. Käisima ka ennast vahepeal jões jahutamas. Olin ainuke, kes naispoolest pea ees vette hüppas. Päris mõnus oli vees. Pärast oli mõnus saunas jälle soojeneda. Käisime veel kaks korda ujumas. Muidu kuulasin täiskasvanute naljakaid jutte ja meenutusi võistlustelt. Vahepeal korraldati siis selline mäng, et nööri otsas ja vildikas ja teises otsas puupulk, mille peab hammaste vahele võtma. Siis peab selle suust rippuva nööri otsas oleva vildika tühja pudelisse saama. Peaaegu kõik võtsid osa. Tegime paaridena ja siis iga paari võitja läks edasi jne jne. Viimaks jäime vaid issi ja mina. Kõik muidugi naersid, et nüüd saavad isa ja tütar võistelda. Mina võitsin :) Auhinnaks oli naljakas pealamp, millel nimeks kükloop ja millel on juhtmega küljes patareidekarbike, mis vöö/mujale külge käib. Naljakas oli. Muidu üritus oli väääga tore ja lõbus :)

Täna hommikul ärkasime selle peale, et meie laua(kapi)telefon helises. Jooksin siis seda vastu võtma, kuni Laura ja Ramses veel voodis pikutasid ja silmi hõõrusid. Selgus, et oli Kristofer, kes oli ukse taga ootamas. Jooksin siis meie tuppa tagasi ja tegin Ramsesele peapesu: Miks sa ei öelnud, et Kristofer täna meile tuleb!? Miks sa üldse põõnad nii kaua, kui teadsid, et Kristofer tuleb ja ärkad alles siis üles, kui ta juba ukse taga ootab!? Olime Lauraga Ramsese peale veidi pahased. Igatahes mina ja Laura passisime natuke aega arvutis ja siis tuli mul mõte, et võiksime koos mingit projekti teha. Peast käisid läbi igasugused ideed kuni Laural tuli mõte hobustest teha. Läksime siis virru knopkasse, ostsime kaustikud. Keskraamatukogust laenutasime 10 (O.O) hobustega seotud raamatut-ajakirja. Raamatukogutädi vaatas meid naerul näoga, kui nägi, et kaks hullu tüdrukut laenutavad korraga nii suure hunniku hobustega seotud raamatuid. Võtsime siis itsitades oma raamatud ja läksime koju. Hakkasimegi kohe neid uurima. Laura hobusetõuge, mina hobuste värvusi. Mõnele võib see värk igav tunduda, aga minu jaoks oli see megapõnev. Sain nii mõndagi teada. Samuti rääkis Laura mulle igasugu huvitavaid asju Araabia hobuste ja Friisi hobuste kohta. Omavahel tekkis nali, et Araabia hobused aretati neegritest, pandadest ja sebradest. Sebradest olevat neid ka päriselt aretatud. Igatahes saime palju nalja. Laura sai pihta, miks Friisikad vahepeal väljasuremisohtu sattusid: neid polnud kusagil tarvis: võidusõitudel olid nad liiga aeglased/kehva kehaehitusega, tööhobusteks sobisid rohkem raskeveohobused. Niisiis kasutatakse Friisikaid tsirkuses ja kaarikute vedamises :) Üülimalt põnev värk see hobuste uurimine.

Täna peale ühte helistas siis Ode, et lähme harku randa. Või noh, tegelikult olime juba enne sõnumineerinud, aga Ode oli üheni koolis. Paningi siis asjad kokku ja läksin. Väike-Õismäe bussipeatuses saime Odega kokku. Jalutasime järve äärde ja Ode vahetas veel riided ära. Alguses oli päike pilve taga ja me vedelesime niisama rätikutel. Kui päike välja tuli, läksime vette. Alguses ei julgenud kumbki end märjaks teha, aga pärast märjaks tegemist hakkas soojem ka. Tõsiselt soe vesi oli seal! Pritsisime teineteist väga palju ja naersime igasuguste totakate naljade peale kõva häälega. Kaldal olevad inimesed pidasid meid vist opakateks. Aga mis meil sellest. Pärast päevitasime veel ranna peal ja mängisime kaartidega pokkerit. Varsti aga hakkas meile jahe tuul pinda käima ja kõhud olid ka tühjad, niiet otsustasime oma asjad kokku korjata ja ära minna. Kindlasti läheme veel lähiajal sinna ujuma, kui ilmad külmaks ei lähe. Vesi oli liiga soe!!!

Ja homme on juba aktus, mida täiega ootan, et saab ükskord suve täiega nautida =P

Käisime täna Odega kinos Pärsia printsi vaatamas. Film algas kuidagi kahtlaselt, ei saanud väga pihta esialgu, aga pärast läks ülimalt põnevaks. Seal tapeti vahepeal üks kuningas ära ja siis hakkasid tekkima igasugused teooriad endal, et kes tappis ja miks. Üldiselt oli äge ajalooline film. Mõõgavõitluse ja värgiga. Peategelane oli ka kena :) Pärast kino jalutasime vabakale ja istusime seal Vabaduse samba juures kiviserva peal mingi kolm ja pool tundi. Rääkisime juttu ja meil oli vääga tore. Jutt nagu ei tahtnudki otsa saada. Otsustasime Odega, et me peame veel mitu asja see suvi ära tegema: Ülemistes sõõrikuid söömas käima, piljardit mängima, Nõmme seiklusparki minema. Loodetavasti jõuame oma plaanid ka teoks teha. Igatahes, tore oli =)