Aegna ja Eclipse

Esmaspäeval kell üheksa hommikul asutasime Lauraga end teele, et sõita “Juku”-nimelise laevukesega Aegna saarele. Plaanis oli sinna kaheks ööks jääda ja kolmapäeval päevase laevaga tagasi tulla. Eelnevalt olime juba kaardi pealt endale laagriplatsi välja valinud. Jalutasime sinna oma hiiglalike kottidega, mille peamiseks täiteks oli söök. Muidugi mahtus sinna veel magamismatt, magamiskott ja paar riietuseset. Esimese asjana muidugi – ujuma. Algul ei tõotanud rand endast midagi, sest madalamas vees oli palju kive ja vetikaid. Kaugemal oli aga ilus liivane põhi. Üldiselt ma ei hakka punkti pealt kirjeldama, mis me seal tegime, jäädvustan vaid olulisemad asjad.

Saime tuttavaks saare laagriplatside hooldajaga. Ta tuli meie laagriplatsi koristama ja leidis meid eest. Rääkisime siis natuke juttu, ta küsis kui kauaks me jääda kavatseme jne. Esialgu ta arvas, et me oleme mingi mehe lapsed, kes mere peal kaatriga ringi tiirutas. Kes hakkaks kell pool üksteist õhtul asju kokku pakkima, telki osadena kaenlasse võtma ja sadamasse minema, et seal ööbida? Muidugi mina ja Laura. Sadamas oli räigelt sääski. Jube oli telki püsti panna, iga liigutuse järel pidi pool minutit kätega vehkima. Olime rahul, kui telki sisse ja sääskedest rahu saime. Kuna olime  telgi kiiruga püsti pannud, et kähku sääskede eest peitu pugeda, ei pannud me telgile pealmist katet, arvates, et öö tuleb kuiv. Muidugi ei tulnud. Kell 1:40 ärkasin selle peale, kui Laura mind togis ja telgilaest vihmapiisku langes. Kähku õue, telgikate peale, sisse tagasi. Vähemalt sääski polnud piinamas. Me saime matkal ikka korralikult testitud – elasime isegi korraliku äikesetormi üle. Esialgu kükitasime telgis ja kartsime, siis aga tekkis meil pikevarraste teema ja ma seletasin Laurale nende põhimõtet. Igatahes saime palju nalja sellel teemal. Äikest jagus veel hilisemakski, kui telgiga juba sadamas olime. Telk lõi üleni valgeks, kui äike välkus. Lugesin sekundeid ja arvutasin välja, et peamiselt lõi äike meist ligi nelja kilomeetri kaugusel.

Ja täna käisime siis “Eclipse’i” esilinastusel Lauraga. Saali sisenedes jagati meile väikseid kommipakke – seitse kommi sees :D Muidu – film oli päris lahe. Särgita Jacobit oli palju ja – Ode rõõmuks – ka verinoor vampiir Riley. Teatud kohtades plaksutas pool saali – ilmselgelt tõelised Videviku fännid.